Migreen ja migreenihoog: kuidas tuvastada ja ravida?

← Avalehele Kõik artiklid ja teemad
Infograafika migreeni sümptomite tuvastamise ja ravi soovitustega

Migreen on krooniline neuroloogiline häire, mis väljendub korduvates, sageli ühepoolsetes peavaluhoogudes koos iivelduse, oksendamise ning valguse ja heli talumatusega. Õigeaegne migreeni diagnoosimine aitab vähendada ägenemiste sagedust, parandada ravi efektiivsust ja tõsta patsiendi elukvaliteeti. Käesoleva artikli esimeses osas selgitame, mis on migreen, analüüsime selle teaduslikku tausta ning kirjeldame, kuidas migreeni diagnoositakse, tuginedes rahvusvahelistele kriteeriumidele ja kaasaegsele meditsiinipraktikale.

1. Mis on migreen?

Migreen ei ole lihtsalt tugev peavalu, vaid kompleksselt toimiv neurovaskulaarne sündroom. Põhiraskus langeb trigeminovaskulaarsele süsteemile, mille ärritus vallandab põletikulisi protsesse aju ümber paiknevates veresoonetes. Migreenihood kestavad tavaliselt 4–72 tundi ja võivad korduda viie nädala jooksul mitu korda ning vahelduda sümptomitevabade perioodidega.

1.1 Migreeni tüübid

  • Aurata migreen – peavaluhood ilma sensoorsete eelhäirete ehk aurata (~75 % juhtudest).
  • Auraga migreen – hood, millele eelnevad või millega kaasnevad nägemis- või tundeaistingute häired, nt valgussähvatused või nägemisvälja kitsenemine1.

Põhilised sümptomid:

  • Ühepoolne, pulseeriv peavalu
  • Keskmise kuni tugeva intensiivsusega valu, mis halvendab igapäevast aktiivsust
  • Iiveldus ja/või oksendamine
  • Fotofobia (valguse kartus) ja fonofobia (heli talumatus)

2. Teaduslik taust ja uuringud

Migreen on üks peamisi töövõimetust põhjustavaid haigusi töötava elanikkonna seas. 2016. aasta Global Burden of Disease uuring näitas, et migreen oli 15–49-aastaste täiskasvanute hulgas puude põhjustajana kolmandal kohal2. WHO hinnangul kannatab migreeni all ligi 1,04 miljardit inimest maailmas, mis rõhutab selle rahvatervise tähtsust3.

2.1 Epidemioloogia

Üle 15 % maailma täiskasvanud elanikkonnast kogeb migreenihoogusid. Haiguse esinemissagedus on naistel kaks korda kõrgem kui meestel, mis võib olla seotud hormonaalsete teguritega.

2.2 Geneetiline eelsoodumus

Pereanamnees on oluline riskitegur: migreeni tekkimise tõenäosus kahekordistub, kui üks vanematest haigestunud on, ning suureneb veelgi, kui migreeni esineb mõlemal vanemal4. Uuringud näitavad, et 40–60 % migreenihaiguse riskist on seotud pärilike geneetiliste markeritega.

2.3 Patofüsioloogia ja CGRP

Migreenihoo käivitajaks peetakse trigeminovaskulaarse süsteemi aktiveerumist, mille tulemusena suureneb pehmete kudede põletik ning vabaneb kõrgelt valu moduleerivat neuropeptiidi CGRP (calcitonin gene-related peptide). CGRP retseptorite blokeerimine on viinud uute tõhusate migreeni profülaktiliste ravimiteni5.

3. Kuidas migreen mõjutab tervist?

Migreenihoogude sagedus ja raskusaste võivad oluliselt halvendada töövõimet ja sotsiaalset funktsioneerimist. Uuringud näitavad, et migreenihaigetel on kuni kaks korda suurem depressiooniriski ning sageli kaasneb ärevushäirete süvenemine6. Krooniline valu võib viia unekvaliteedi languseni, mis omakorda süvendab migreenihooge – tekib omavaheline negatiivne tsükkel.

4. Migreeni diagnostika

Migreeni korrektseks diagnoosimiseks kasutatakse rahvusvahelisi kriteeriume ning patsiendi anamneesi ja sümptomite põhjalikku analüüsi.

4.1 IHS diagnostilised kriteeriumid

  • Vähemalt viis peavaluhoogu, mis kestavad 4–72 tundi
  • Peavalu on pulseeriv, ühepoolne ning raskendab igapäevategevusi
  • Kahe või enama kaasneva sümptomina esinevad iiveldus/oksendamine või fotofobia/fonofobia

4.2 Pildidiagnostika ja neuroloogiline uuring

Kui kahtlustatakse sekundaarset peavalu (nt ajukasvaja või aneurüsm), võib osutuda vajalikuks MRI või CT uuring. Rutiinne pildidiagnostika ei kuulu aurata migreeni esmase diagnostika hulka, välja arvatud patoloogiate välistamiseks.

4.3 Diferentsiaaldiagnostika

Oluline on välistada teised peavalud, näiteks trigeminaalne neuralgia, sinusiit ja lühiajalised vererõhumõõdu kõikumised. Õige diferentsiaaldiagnostika aitab tagada, et migreeni ravi on adekvaatne ja suunatud õigele patofüsioloogilisele mehhanismile.

5. Praktilised soovitused migreeni ennetamiseks ja leevendamiseks

Kuigi migreeni täielik vältimine ei pruugi alati olla võimalik, aitavad järjepidevad elustiili- ja ravisoovitused vähendada peavaluhoogude sagedust ja intensiivsust. Järgnevate sammude rakendamine toetab migreeni diagnostikat ja ravi ning parandab igapäevast enesetunnet:

5.1 Elustiili muutused

  • Regulaarne uni: püüdke magada igal ööl 7–9 tundi, ärgates ja minnes magama sarnastel kellaaegadel. Ebaregulaarsed uneharjumused võivad vallandada migreenihooge.
  • Stressijuhtimine: praktiseerige lõõgastusvõtteid (jooga, meditatsioon, sügav hingamine). Stressisituatsioonide registreerimine aitab ära tunda migreeni vallandajaid.
  • Toitumisharjumused: sööge regulaarselt ja vältige teadaolevaid vallandajaid (nt vananenud juustud, punane vein, kofeiini liigtarbimine). Hüdratsioon on oluline – jooge vähemalt 1,5–2 liitrit vett päevas.
  • Regulaarne liikumine: mõõdukas aeroobne treening 3–5 korda nädalas vähendab migreenihoo sagedust kuni 20 %7.

5.2 Ravimid profülaktikaks ja ägedaks raviks

Migreeni ravi jaguneb profülaktiliseks (ennetav) ja ägedaks (hoo ajal) raviks. Õige raviskeem valitakse vastavalt migreeni diagnoosile ja haiguse raskusastmele.

  • Ägedad ravimid:
    • NSAIDid (ibuprofeen, naprokseen) – leevendavad kerget kuni mõõdukat valu.
    • Triptani ravimid (sumatriptaan, zolmitriptaan) – sihivad 5-HT1B/1D-retseptoreid, efektiivsed mõõduka ja raske migreeni ägedas ravis8.
  • Profülaktilised ravimid:
    • Beeta-blokaatorid (propranolool, metoprolool) – vähendavad migreenihoo sagedust 30–50 %.
    • Antikonvulsandid (topiramaat, valproaat) – kasulikud kroonilise migreeni ennetamisel.
    • CGRP antikehad (erenumab, fremanemab) – uus sihtotstarbeline teraapia CGRP retseptorite blokeerimiseks9.

5.3 Abi alternatiivsetest meetoditest

  • Füsioteraapia ja massaaž: lihaspinge vähendamiseks kaela- ja õlavöötmes, mis võib migreenihooge leevendada.
  • Biofeedback: närvisüsteemi kontrollitehnikad vererõhu ja lihaspinge monitoorimiseks, mis aitavad õpitud viisil migreeni ennetada.
  • Akupunktuur: mitmetes uuringutes on täheldatud migrainisümptomite leevenemist regulaarsel rakendamisel10.

6. Korduma kippuvad küsimused (KKK)

Mis vahe on aurata ja auraga migreenil?

Aurata migreeni puhul puuduvad sensoorsed eelhäired (aura), samas kui auraga migreeni eelnevad visuaalsed või tundeaistingute muutused, nagu sädemed või nägemiskahjustused.

Kuidas valida õige triptaanravim?

Triptaanivalik sõltub migreeni intensiivsusest ja kõrvaltoimete tolerantsist. Sumatriptaan on laialdaselt kasutatav, kuid uued triptaanid (zolmitriptaan, naratriptaan) võivad pakkuda pikemat toimeaega ja paremat taluvust.

Kas CGRP antikehad sobivad kõigile migreenihaigetele?

CGRP antikehad on efektiivsed pikaajalises profülaktikas, kuid sobivus selgub individuaalse riskiprofiili ja haiguse raskusastme põhjal ning nõuab spetsialisti konsultatsiooni.

Mittefarmakoloogilised meetodid migreeni leevendamiseks?

Stressijuhtimine, regulaarne liikumine, piisav uni ja biofeedback-tehnikad on tõhusad, eriti kombineerituna ravimitega.

7. Kokkuvõte ja soovitused

Migreen on keerukas neuroloogiline haigus, mille diagnoosimine tugineb rahvusvahelistele kriteeriumidele ning põhjalikule anamneesile. Ühinedes elustiili muutusi, profiülaktilist ja ägedat ravi ning vajadusel alternatiivseid meetodeid, on võimalik vähendada migreenihooge ja parandada elukvaliteeti. Rutiinne meditsiiniline järelevalve ja individuaalne raviplaan on võtmetähtsusega ning nõuanded neuroloogilt või peavalutalituse spetsialistilt aitavad leida parimad lahendused.

Allikad:

  1. Dodick DW. A Phase-by-Phase Review of Migraine Pathophysiology. Headache. 2018;58(4):4–16. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5962000/
  2. World Health Organization. Headache disorders. WHO; 2016. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/headache-disorders
  3. GBD 2016 Headache Collaborators. Global, regional, and national burden of migraine and tension-type headache, 1990–2016: a systematic analysis. JAMA. 2018;319(8):951–962. https://jamanetwork.com/journals/jama/fullarticle/2667430
  4. Schürks M, Rist PM, Kurth T. Genetics of migraine: a systematic review. Cephalalgia. 2013;33(6):1030–1043. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/25444245/
  5. Edvinsson L. The CGRP Pathway in Migraine as a Viable Target for Therapies. Nat Rev Neurol. 2018;14(6):338–350. https://scholar.google.com/scholar?cluster=17146629890262917878
  6. Breslau N, Davis GC, Schlesinger MC. Migraine and depression: a prospective epidemiologic study. Neurology. 2000;54(2):354–358. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/23449208/
  7. Varkey E, Cider Å, Carlsson J, Linde M. Exercise as migraine prophylaxis: a randomized study using relaxation and topiramate as controls. Cephalalgia. 2011;31(14):1428–1438. https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/0333102411419681
  8. Silberstein SD, Holland S, Freitag F, et al. Evidence-based guideline update: pharmacologic treatment for episodic migraine prevention in adults. Neurology. 2012;78(17):1337–1345. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16166404/
  9. Croop R, Lipton RB, Kudrow D, et al. A phase 3, randomized, double-blind, placebo-controlled trial of erenumab for the prevention of episodic migraine (STRIVE trial). Lancet Neurol. 2018;17(11):994–1004. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/31091060/
  10. Liu L, Zhao L-P, Zhang CS, et al. The long-term effect of acupuncture for migraine prophylaxis: a randomized clinical trial. JAMA Intern Med. 2017;177(4):516–517. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/28241154/