Diabeetiline neuropaatia: EMG ja reflekside roll diagnoosis

← Avalehele Kõik artiklid ja teemad
Infograafik diabeetilise neuropaatia kohta, rõhutades EMG ja reflekside rolli

Diabeetiline neuropaatia on üks sagedasemaid ja tõsisemaid tüsistusi, mis võib areneda pikaajalise diabeedi tagajärjel. See närvikahjustus mõjutab hinnanguliselt 50% II tüüpi diabeediga patsientidest ning selle esinemissagedus suureneb koos diabeedi kestvuse ja kehva veresuhkru kontrolliga. Kuigi varased sümptomid võivad olla märkamatud või ebatüüpilised, on haiguse varajane avastamine kriitilise tähtsusega, et ennetada edasist närvikahjustust ja parandada elukvaliteeti.

Kaasaegne neurodiagnostika, sealhulgas elektromüograafia (EMG) ja refleksitestid, mängib võtmerolli diabeetilise neuropaatia avastamisel ja hindamisel. Need uuringud aitavad arstidel hinnata närvijuhtivuse seisundit, tuvastada kahjustuse ulatust ning eristada erinevaid neuropaatia vorme. Just nende meetodite mõistmine võib aidata patsiendil paremini aru saada oma seisundist ja valida tõhusama ravi.

1. Mis on diabeetiline neuropaatia?

Määratlus ja põhjused

Diabeetiline neuropaatia viitab närvikahjustusele, mis on põhjustatud kõrgest veresuhkrutasemest, põletikulisest stressist ja mikrotsirkulatsiooni häiretest närvikudedes. Närvikiud võivad kahjustuda kõikjal kehas, kuid kõige sagedamini esineb kahjustus jalgades ja kätel (perifeerne polüneuropaatia).

Neuropaatia areng on sageli aeglane ja hiiliv, esimesed sümptomid võivad hõlmata kipitust, tuimust, põletustunnet või valu. Mõnel juhul võib esineda ka motoorsete või autonoomsete närvide kahjustus, mis mõjutab lihasjõudu, seedimist, vererõhku või südame rütmi.

Riskifaktorid

  • Kehv veresuhkru kontroll
  • Pikaajaline diabeet (üle 10 aasta)
  • Suitsetamine
  • Ülekaalulisus

2. Teaduslik taust ja uuringud

Kliinilised uuringud EMG ja reflekside kohta

Teaduslikud uuringud on näidanud, et elektrofüsioloogilised meetodid, nagu EMG ja närvijuhtivuse testid, võimaldavad avastada neuropaatilist kahjustust juba varajases staadiumis, veel enne sümptomite ilmnemist. Näiteks 2020. aasta uuringus tuvastati, et rohkem kui 30% diabeetikutest, kellel polnud sümptomeid, leiti EMG abil subkliiniline neuropaatia1.

Reflekside testimine – eriti Achilleuse kõõlusrefleksi ja patella reflexi – on samuti oluline, kuna reflekside aeglustumine või kadumine võib viidata sensorimotoorsele kahjustusele. Reflekside muutused on tugevalt korrelatsioonis närvijuhtivuse langusega2.

Neurofüsioloogilised meetodid ja nende usaldusväärsus

EMG on usaldusväärne meetod mitte ainult närvijuhtivuse mõõtmiseks, vaid ka neuromuskulaarse ülekande ja lihasaktiivsuse hindamiseks. See võimaldab arstidel hinnata, kas probleem on seotud sensoorsete, motoorsete või segatüüpi närvidega.

Reflekside hindamine on samuti odav ja mitteinvasiivne viis jälgida neuropaatia arengut. See sobib hästi esmaseks sõeltestiks, eriti piirkondades, kus spetsialiseeritud neurofüsioloogiline uuring ei ole kergesti kättesaadav.

WHO ja rahvusvahelised soovitused

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Ameerika Diabeediassotsiatsioon (ADA) soovitavad regulaarselt hinnata diabeetikute neuroloogilist seisundit, sealhulgas reflekside kontrolli ja vajadusel EMG uuringut vähemalt iga paari aasta tagant, eriti neil, kellel on kestnud diabeet üle 5 aasta34.

3. Kuidas EMG ja refleksid aitavad tuvastada diabeetilist neuropaatia?

EMG uuringu protsess ja näitajad

EMG hõlmab kahte komponenti: närvijuhtivuse uuringut (NCS) ja lihasaktiivsuse mõõtmist nõel-EMG abil. Närvijuhtivuse testimisel mõõdetakse elektrilise signaali kiirust närvis, võrreldes normatiivsete väärtustega. Kui signaal levib aeglaselt, viitab see närvi kahjustusele.

EMG aitab eristada järgmisi kahjustuse tüüpe:

  • Sensoorsed vs motoorsed kahjustused
  • Demüeliniseerivad vs aksonopaatiad
  • Lokaliseeritud (mononeuropaatia) või difuusne kahjustus

Reflekside hindamine ja kliiniline tähendus

Reflekside hindamisel keskendutakse eelkõige sügavale kõõlusrefleksile, näiteks Achilleuse refleksile. Kui see refleks on nõrgenenud või puudub, võib see viidata S1 närvijuurte kahjustusele või perifeersele sensoorsele kahjustusele. Sama kehtib ka patella refleksi kohta, mis hindab L4 närvijuurt.

Nende reflekside kadumine on sageli üks esimesi füüsilisi märke diabeetilisest neuropaatist ja võib tekkida isegi enne valu või tundlikkuse muutusi.

4. Kuidas diabeetiline neuropaatia mõjutab tervist?

Igapäevaelu kvaliteet

Diabeetiline neuropaatia mõjutab oluliselt inimese igapäevaelu, eriti kui kahjustus progresseerub. Tavalised tegevused, nagu kõndimine, kingade kandmine või isegi voodis magamine, võivad muutuda valulikuks või ebamugavaks. Sensoriaalne kahjustus põhjustab tundlikkuse vähenemist, mille tagajärjel ei pruugi inimene märgata jalavigastusi, mis võivad hiljem areneda haavanditeks või infektsioonideks5.

Lisaks füüsilisele ebamugavusele võib neuropaatia põhjustada unehäireid, ärevust ja depressiooni, mis on seotud kroonilise valuga ja toimetulekuraskustega. Tõsisematel juhtudel võib tekkida liikumisvõime langus või tasakaaluprobleemid, mis suurendavad kukkumisriski, eriti eakatel.

Autonoomne närvisüsteem ja süsteemsed tagajärjed

Kui diabeetiline neuropaatia mõjutab autonoomset närvisüsteemi, võivad tekkida sellised sümptomid nagu:

  • Ortostaatiline hüpotensioon (vererõhu langus püsti tõusmisel)
  • Hilineenud maotühjenemine (gastroparees)
  • Kusepõie tühjendamise häired
  • Higistamise häired
  • Seksuaalfunktsiooni häired

Need sümptomid võivad jääda esialgu märkamata, kuid neil võib olla sügav mõju elukvaliteedile ja meditsiinilisele prognoosile. Näiteks südame südametoonuse autonoomne kahjustus on seotud suurenenud kardiovaskulaarse suremusega6.

Jalahaavandid ja amputatsioonide risk

Üks tõsisemaid tagajärgi, mis kaasneb sensorimotoorse neuropaatia ja tundlikkuse kadumisega, on jalgade haavandumine. Kuna inimene ei tunne valu, võib isegi väike vigastus areneda haavandiks, millel on suur nakkusoht. Ravimata või kroonilised haavandid võivad viia kudede surmani (gangreen) ja vajada amputatsiooni.

EMG ja reflekside abil varakult tuvastatud neuropaatia võimaldab alustada jalakaitseprogrammi ja regulaarselt jälgida seisundit, ennetades amputatsioone. Uuringute järgi saab ennetada kuni 80% diabeetilistest amputatsioonidest, kui neuroloogiline jälgimine on piisav7.

5. Praktilised soovitused: mida peaks patsient ja arst tegema?

Regulaarne neuroloogiline jälgimine

Patsiendid, kellel on diabeet kestnud rohkem kui viis aastat, peaksid vähemalt kord aastas läbima neuroloogilise uuringu, mis hõlmab:

  • Sensoorset testimist (monofilament, vibratsioon, temperatuuritunnetus)
  • Reflekside hindamist (Achilleuse ja patella refleks)
  • Vajadusel EMG ja närvijuhtivuse testimist

Arstid peaksid hindama nii sümptomeid kui ka objektiivseid märke. Asümptomaatiline neuropaatia on tavaline ja võib olla tõsiste tagajärgedega, kui jääb märkamata.

Eluviisi sekkumised

Lisaks regulaarsele jälgimisele on väga oluline kontrollida diabeeti ja vähendada närvikahjustuse progresseerumise riski:

  • Hoida veresuhkru tase võimalikult stabiilsena (HbA1c alla 7%)
  • Suitsetamisest loobumine
  • Vererõhu ja lipiidide kontroll
  • Igapäevane mõõdukas liikumine
  • Tervislik toitumine (vähe suhkrut, rohkelt kiudaineid ja antioksüdante)

Ravivõimalused

Praegu pole olemas ravi, mis taastaks närvikahjustuse, kuid sümptomeid saab leevendada ja progresseerumist aeglustada. Kasutatakse järgmisi ravimeetmeid:

  • Veresuhkru intensiivne kontroll (insuliin, GLP-1 agonistid)
  • Valuravi: tritsüklilised antidepressandid (nt amitriptüliin), SNRI-d (duloksetiin), pregabaliin
  • Lokalisatsioonist sõltuvad meetmed: näiteks ortopeedilised jalanõud

Füsioteraapia ja ergonoomilised harjutused aitavad säilitada lihastoonust ja liikumisvõimet, eriti kui motoorsed närvid on mõjutatud.

6. Korduma kippuvad küsimused (KKK)

Kas EMG uuring on valulik?

EMG võib mõnikord põhjustada kerget ebamugavust või kipitust, eriti kui kasutatakse nõel-EMG osa. Kuid enamik patsiente talub protseduuri hästi. Närvijuhtivuse testimise osa on üldiselt mittevalulik.

Millal peaksin pöörduma neuroloogi poole, kui mul on diabeet?

Kui oled olnud diabeedi diagnoosiga rohkem kui 5 aastat või märkad sümptomeid nagu tuimus, kipitus, põletustunne jalgades või lihasnõrkus, tasub pöörduda neuroloogi poole. Ennetav kontroll on soovitatav kord aastas.

Kas EMG suudab eristada erinevat tüüpi neuropaatiaid?

Jah, EMG aitab arstil määrata, kas tegemist on sensoorset, motoorset või segatüüpi neuropaatia, samuti hinnata kahjustuse raskust ja tüüpi (nt demüeliniseeriv või aksonaalne).

Mida tähendavad kadunud refleksid?

Kui refleksid (näiteks Achilleuse või põlve refleks) puuduvad, võib see viidata sellele, et sensoorne või motoorne närvitee on kahjustunud. Diabeetikutel võib see olla üks esimesi neuropaatia märke.

Kas neuropaatia saab täielikult paraneda?

Kahjuks ei ole närvikahjustus enamasti pöörduv. Siiski on võimalik vältida selle süvenemist ja leevendada sümptomeid elustiili muutuste, veresuhkru kontrolli ja ravimitega.

7. Kokkuvõte ja soovitused

Diabeetiline neuropaatia on salakaval ja sageli märkamatult progresseeruv seisund, mis mõjutab paljude diabeetikute elukvaliteeti. Elektromüograafia (EMG) ja reflekside testimine on olulised tööriistad selle kahjustuse varajaseks avastamiseks ja jälgimiseks. EMG võimaldab tuvastada närvikahjustusi enne sümptomite ilmnemist, samas kui reflekside testid annavad kiire ja usaldusväärse ülevaate närvisüsteemi toimimisest.

Regulaarne neuroloogiline hindamine, koos heade elustiilivalikutega – nagu veresuhkru kontroll, tervislik toitumine, füüsiline aktiivsus ja suitsetamisest loobumine – on parim viis neuropaatia ennetamiseks või progresseerumise aeglustamiseks. Patsientide harimine ja arstide teadlikkuse tõstmine aitab vältida tõsisemaid tüsistusi, nagu jalahaavandid või amputatsioonid.

Ära alahinda sümptomeid, mis võivad tunduda ebaolulised. Varajane diagnoosimine võib tähendada vahet elukvaliteedi ja kroonilise puude vahel. Kui sa oled diabeetik, küsi oma arstilt EMG või neuroloogilise hindamise kohta – sinu närvid tänavad sind!

Kasutatud allikad